Budjonnõi
Lehekülg 1, lehekülgi kokku 1
Budjonnõi
Mina kui suur budjosafänn ei saanud seda tõugu lisamata jätta.
Budjonnõi tõug loodi Venemaal selleks, et asendada suurt hulka esimese maailmasõja ja vene revolutsiooni ajal kaotatud hobustest. Sooviti aretada selline hobune, mille üle võiks Nõukogude ohvitser uhkust tunda. Hobusel pidid olema samad omadused, kui varem ratsaväes kasutatud kasakkide rahvushobusel don'il, olles samas kõrgem, ilusama liikumisega ja väga vastupidav. Uue hobuse aretuseks ristati täisverelisi don'iga. Tänapäeval saavutavad budjonnõi hobused häid tulemusi ka takistussõidus, koolisõidus ja mitmevõistluses. Lääneriikides on see tõug suhteliselt haruldane.
Budjonnõi hobune on välimuselt tüüpiline ratsahobune. Ta on kõrge ja sihvakas, jõuline ja sitke. Tal on keskmise suurusega pea, pikk kõrge hoiakuga kael. Turi on kõrge ja üsna pikk. Tagakeha on suhteliselt lühike, lai ja lame. Värvuselt on budjonnõid enamasti raudjad, tihti kuldse läikega, harva ka kõrvid või muud värvi. Nende normaalne turjakõrgus on vahemikus 150-165 cm.
Nende iseloomu kohta on räägitud õuduslugusid, kuid tänapäeval on neid aretatud spetsiaalselt spordiks ning lisatakse ka võõrverd(lubatud on inglise täisvereline ja araablane) ning seega on nad iseloomult järjest julgemad, elavamad ja koostööaltimad.
Välimuselt on nii neid, kes meenutavad pigem doni hobust kui neid, kes meenutavad xx'i.
Rännakusse sobivadki nad eelkõige oma vastupidavuse ja sitkuse tõttu.
Budjonnõi tõug loodi Venemaal selleks, et asendada suurt hulka esimese maailmasõja ja vene revolutsiooni ajal kaotatud hobustest. Sooviti aretada selline hobune, mille üle võiks Nõukogude ohvitser uhkust tunda. Hobusel pidid olema samad omadused, kui varem ratsaväes kasutatud kasakkide rahvushobusel don'il, olles samas kõrgem, ilusama liikumisega ja väga vastupidav. Uue hobuse aretuseks ristati täisverelisi don'iga. Tänapäeval saavutavad budjonnõi hobused häid tulemusi ka takistussõidus, koolisõidus ja mitmevõistluses. Lääneriikides on see tõug suhteliselt haruldane.
Budjonnõi hobune on välimuselt tüüpiline ratsahobune. Ta on kõrge ja sihvakas, jõuline ja sitke. Tal on keskmise suurusega pea, pikk kõrge hoiakuga kael. Turi on kõrge ja üsna pikk. Tagakeha on suhteliselt lühike, lai ja lame. Värvuselt on budjonnõid enamasti raudjad, tihti kuldse läikega, harva ka kõrvid või muud värvi. Nende normaalne turjakõrgus on vahemikus 150-165 cm.
Nende iseloomu kohta on räägitud õuduslugusid, kuid tänapäeval on neid aretatud spetsiaalselt spordiks ning lisatakse ka võõrverd(lubatud on inglise täisvereline ja araablane) ning seega on nad iseloomult järjest julgemad, elavamad ja koostööaltimad.
Välimuselt on nii neid, kes meenutavad pigem doni hobust kui neid, kes meenutavad xx'i.
Rännakusse sobivadki nad eelkõige oma vastupidavuse ja sitkuse tõttu.
Re: Budjonnõi
Vastupidavuselt ülipikal distantsil ei jää budjonnõid maha ahhal-tekiinidest, doni, kustanai, kabardiini jt taolistest raske elu jaoks aretatud hobustest. Rekordid on sellistel katsetel üsna raskesti võrreldavad, aga budjonnõi täkk Zanos oli kindlasti üks sitkemaid hobuseid, keda me teame. 1950. a püstitas ta ööpäevase rännaku rekordi (309 km), mille küll järgmisel aastal ületas doni-tekiini-kasahhi tõugu Zenit (311,6 km). 1951. a võttis Zanos osa grupi budjonnõi hobuste rännakust, et selgitada hobuse maksimaalse vastupidavuse piir. 15 ööpäevaga läbiti 1800 km, mis teeb 120 km päevas. Ahhal-tekiinide kuulus rännak A¹habadist Moskvasse annab ainult 51 km päevas, tõsi küll, üle kahe korra pikemal distantsil ja raskemates oludes.
1952. a tegi Zanos veel ühe maksimaalse vastupidavuse katse, läbides 611 km 69 tunni ja 45 minutiga.
(Raigo Kollom "Maailma hobused")
1952. a tegi Zanos veel ühe maksimaalse vastupidavuse katse, läbides 611 km 69 tunni ja 45 minutiga.
(Raigo Kollom "Maailma hobused")
Re: Budjonnõi
Budjonnõidest kirjutasin natuke pikemalt ka oma blogis http://triinjatrumm.blogspot.com
Lehekülg 1, lehekülgi kokku 1
Permissions in this forum:
Sa ei saa vastata siinsetele teemadele