Re: Noore rännakuhobuse ettevalmistus...?

[Sanna]

oi, siis Nilsson on tubli.
Meie jalutuskäik lõppes suht närviliselt meile mõlemale. Algus kõik ilus ja hea, kusjuures kolle eriti polnudki, sest kaasa lonkiv koer tõmbas põhilise tähelepanu endale. Aga tagasiteel koju sõitsid vastu 4 mootorsaani. Võite ise arvata, kas tempo võeti maha möödudes (nii 10 m minust ja hobusest). Ekeee. Gilmor oli silm punnis nagu tardunud ja kael püsti ja sõõrmed puhevil puristas 5 minutit veel tagantjärgi. Ja siis tulime kodu, poiss tegi igaks juhuks põlvetõstejooksu kõrval, olgugi, et jalutasin ja rahustasin teda. Mõtlesin, et hea, et käekõrval selline kogemus, mitte esimesel maastikul seljas nt.

[kati]

Kusjuures Nilsson maastikul käies kipub ka autosid (ja muid liikuvaid asju) kartma.Koppel ja ka plats on meil küllaltki maantee ääres,siis ei tee väljagi.Kui aga kodust kaugemale minna,siis vaatab neid nagu tõelisi kolle.Loodetavasti see autode kartus ei süvene,vaid kaob ajapikku ära.

[Manny]

Meie Cess ei karda autosid ega liikuvaid asju.Näeb metsas 100 kivi ja see 101 kivi on tema arust hirmus kole.Vaatab, aga minema ei jookse.Ilmselt autode liikumisega on ta harjunud, sest käivad nad üle maantee karjamaal.Tee äärest minnes on pidev liiklus ja harjuvad ära sellega.
Aga mina sain ka täna üle pika aja oma rännakuloomaga pisikese metsa tiiru tehtud.Jube külm oli küll, aga tehtud!

[Sanna]

Mõtlesin siin 1 päev ilusa päikselise ilmaga oma elukaga vähe tegeleda. Tegime tutvust ohjaega. Gilmor ei vaimustunud, peaks mainima. Tal on valjad juba tuttavad asjad, ka koos ratsmetega. Ja igasuguseid nööre ei karda ta üldse keha vastas ega peal. Panin talle ohjad kordevööga külge ja siis hakkas tsirkus, mida ma ühegi oma masajalaga eluski näinud ei ole. Tüüp lihtsalt tundus, et ei kannata ohjade raskust suul. Kusjuures ei ole rasked nahkohjad vaid tavaline present. Lõtvade ohjadega kukkus peaga nii hirmsasti vehkima, et vaatasin et koperdab kuhu jumal juhatab, sest pole aega vaadata kuhu minnakse. Mingist kontaktist ei julgenud ma unistadagi.
Nii me siis kõndisime kuni peaga vähem vehiti ja siis suunasin ta üha enam enda ees käima. Selle vastu polnud tal midagi, kui seda sai teha kahel jalal. Ja ikkagi ei olnud kuskil talle survet peale ohjade enda raskuse, mis toetusid ka kordevöö rõngastel tegelikult. Kümmekond minutit kekutamist ja siis ta vist tüdines ära. Hakkas käima ohjade ees nagu teeks seda iga päev.
Tuuli, sa ilmselt Samiga ohjasid, kui ta juba sadulas käis jah?
Mõtlen siin, et kui selline asi talle ikka jube ebameeldiv on, siis tuleb vist mingi suulistevaba valjastus otsida. Ei taha looma vägisi ka oma raamidesse sundida. Tegemiserõõm võiks olla.
Hirmu ma tookord ei täheldanud vaid pigem mingi tohutu põhimõttekindlus sellest jamast suus vabaneda.
Rääkige oma kogemusi ohjamisel?

[Tuuli]

Sami alustamine oli üldse üks lip-lipi-lap-lapi peal asi. Sai üht kui teist proovitud. Algul Marise juures turnisin ikka mõned korrad seljas ka. Aga kui Käinasse, enda koju ta kolisin siis hakkasin suht otsast peale. Ohjas käimine tal vist geenides nii tugevat sees. Polnud mingit probleemi. Aegajalt kippus kael pisut liiga rulli. Mul olid head ohjad. Ehitus tarvete poest ostetud jäme nõõr. Selline minu meelest ideaalse raskusega, ei raske ega kerge. Sedelgat polnud. Improviseerisin jalutusnõõri ümber kere ja sellele aasad sisse. Mõnikord kui see kodukootud sedelga aseaine viltu vajus, nii et ohjad eri kõrgusel olid siis protesteeris. Suulise vastu võitles siis kui sadulas olin. Selle pärast ma ka maapeale ja ohjade juurde tagasi tulin. Suust tundik on ta siiani, aga suulise vastu võitlemine jäi seda vähemaks mida enam ta neid kandma harjus. Tegin ka nii, et panin jalutusnõõrid suuliste külge ja hobuse kõrval, käsi üle hobuse tutvustasin ratsmeid. Lisaks sellele sain ma enda pikkust ja hobuse madalust ära kasutada, et üle selja oleva käega sääre tõõd tutvustada, enne kui ise selga ronin.
Ahjaa, algul kui ta väga protesteeris suuliste vastu siis kasutasin nõõrpäitseid. Nende surve on selgem ja konkreetsem kui tavaliste päitsete surve, aga peavad oema õieti pandud ja parajas suuruses.

Samil on hundihambad, selle pärast tal mõni päev suulised kohe ÜLDSE ei meedinud, siis tulid appi hacamored. Kui lõuaalune rihm mingi pehmema vastu vahetada (kasutasin nailonist jaluserihma) siis pole nad liiga tugevad ka.
Tegelikult tahaks miskit leebemat kui inglise hakamoorid, aga need enamasti maksavad ulmeisi summasi (80 euri kodaratega ketta eest näiteks :S ).

[surimuri]

See et ta seda esimest korda elus proovisid ja nii käitus pole selles küll midagi imeliku.
Täisverelised ei saa enne seisma kui pooltundi ohjadega mööda korde ringi kimavad. ja siis kõik, asjaga lepitud. kuumaverelised võivad protestida rohkem.
Tee enne rohkem kordet kui ohjamisega alustad. Nii 2xndlas ja siis paari ndl proovi.

[Sanna]

Kas Sa oskad mulle põhjendada mil määral see eelnev kordetamine võiks ohjamist kergemaks teha? Ise ei suutnud seost leida. Aga tahaks sellel teemal veel mõelda.
Kordel on Gilmor jooksnud vaid mõned korrad. Seda selleks, et õppida häälkäsklusi ja ringis ümber inimese liikumist (mitte loperdamist).
Korde on olnud kinnitatud päitsete alumisse rõngasse. Suulistega kordetan (kui ma seda üldse teen) hobuseid, kes juba teavad, mida neilt oodatakse.
Ega ma ei oodanudki, et ta tuimalt kohe ohjadega lonkima hakkab. Teades, et ta ohjasid pm ei karda julgesin proovida. Aga et see suu nõnna tundlik on, poleks uskunud . Mis iseenesest on hea ju.. Kui harjub, pole probleeme. Kordel "auru välja lasta" pole ma vajadust näinud, sest ta üks elavamaid liikujaid meie karjas ja inimesega pigem ülirahulik.
Tuuli mõtlesin isegi selle kodaratega ketta peale Kallis ta on, aga palju Sa neid kuus ikka ostad siis

[surimuri]

järjekord peakski nii olema,
et kordepäitsed kordel(või lihtsalt päitsed), siis
suulistega ja siis alles
ohjad.
ta ei sa muidu ju arugi mis toimub sellest ka see käitumine. Kordet aga muidugi ära otse rõngasse kinnita vaid ülekukla, siis võid proovida kahe kordega (ohjaga) kordetamist - kõrgem pilotaaz ja siis tavaline ohajmine.

[Sanna]

Tehke lollile selgeks, kuidas korde üle kukla kordetamine kergendab üleminekut päitsetega kordetamiselt ohjamisele? Ma ei näe ise seal loogilist seost, kui hobuse käitumisest on näha, et just tänu hellale suule ei soovi ta vähimatki survet suule. Ohjadega saan ju kergesti järgi astuda kui surve tekkib ja hobune peaga vehkima hakkab. Korde üle kukla tõmbab suunurgad pingule juhul, kui hobune millegi peale ringist veidi eemale astub, mis minu nägemist mööda tekitaks kohe paanilise peaga vehkimise. Kordega sellisel juhul järgi astudes vabastan survest sisemise suunurga, aga välimine on pinges, kuni korde libiseb (kui libisemiseks saab nimetada) kuklalt järgi.
Seda üle kukla kordetamist kasutan mina isiklikult neil tankidel, kes armastavad keset kordetamisprotsessi minuga minema jalutada ringilt. Gilmoriga seda probleemi pole üldsegi.
Tegelikult ei olegi probleemi. Harjutamise asi. Ja uurisin maad, kuidas te oma sporttõugudega ahjamist olete alustanud :-).
Olen oma noorhobuseid õpetades üritanud vältida suust rebimist mistahes tegevuse käigus.
Proovisin eile enne ohjamist Gilmori liigutada kordel kordedeltaga (loll nimetus, aga ehk mõistate mida mõtlen). No ei meeldinud see asi üldse talle. Käekõrval käies oli ok. Pöörded jne. Nii kui ringile suunasin hakkas peaga vehkides mingit lopergust muna jooksma keskendudes peaga vehkimisele iga väikese surve peale, mis suhu tuli. Kordetelta on ju veel selline ogar asi, et noorhobune ei saa üldse aru, kuhu poole minema peab, kui mõlemast suunurgast tuleb surve korraga. 3 ringi ja asi oli selge, et sel pole jumet. Panin ohjad ja kordevöö - tüüp rahunes. Veidi mõtles ja hakkas käima ilusti ohjadega minu ees.
Pikk ja lohisev kommentaar tuli. Järeldasin eilsest käitumisest seda, et temperamentsemad tõud võivad väljendada oma mittemõistmist ja sellega seonduvat erutust pigem ülereageerides, kui rahulikult seistes ja silm punnis vahtides (nagu ER puhul nt :-) ). Nagu Õnne Sa ka ühes oma kommentaaris ütlesid. Kui uus asi arusaadavaks saab, siis tehakse seda aga heameelega.

P.S. Ma ei ole kordetajatüüpi inimene lihtsalt Pea hakkab ringi käima ju. Hobune peab oskama ringis kordel liikuda (21 a märaga olin hädas, kes kunagi kordel pole käinud ja seega jalutasime 3 h käekõrval), aga seda treeningvõttena ei ole ma kunagi kasutanud, sest mitte keegi ei ole mulle suutnud veenvalt põhjendada tegevuse kasulikkust hobusele.

[Tuuli]

Korde kinnitamiseks suuliste külge on vist mustmijard moodust.
Sisemise rõnga külge kinnitamine ei kõlba kuhugi, rebib suuise läbi suu.
Korde lõua alt läbi ja aumisse rõngasse- tirimisel tõmbab suuise rõngaid omavahel kokku, alalõug oleks nagu tangide vahel.
Üle kukla, surve on kogu peale mitte ainut suule. Ma olen seda üe kukla kinnitamist kasutanud ka päitsetega, nina ümbert rihm piisavalt kinni panna.

Üle kukla on tugevam surve sisemisele suulise rõngale- sisemisele suunurgale. Välimine rõngas on küllatki passiivne.

Sanna, tegu ei pruugi ollagi niivõrd hella suuga kui lihtsalt noore (kuumaverelise) hobuse omapäraga

[Astra]

Lõpuks ometi yks mõttekaaslane, kes jagab vaateid kordetamise mõttetusest!
Teemast: mina paneks valjad pähe, aga kogu töö teeks siiski suulisi puudutamata esialgu, kui hobune on tundlik. Ehk siis päitsed all ja kogu kordetamine-topeltkordetamine-ohjamine nende kaudu, kuni tegevused on selged ja ka suulised on tuttavaks muutunud (ja kontrollitud hambad muidugi). Alles siis, kui kordel/ohjades liikumine selge, lisaks sellele suulise surve, selleks ajaks ei tohiks paanikat enam tekkida

[Sanna]

Hambad sai vetiga üle vaadatud enne kui valjaid hakkasin harjutama. Noo sellest on juba ikka nii pool aastat möödas aga eks lasen pilgu veel peale heita järgmisel arsti visiidil. Kusjuures Astra, mõtlesingi, et vaatan, mis ta päitsetega ohjates teeb. Kuigi eilne oli juba nagu päris. Samas tahaks, et loom ka naudiks ja huvituks tegevusest. Mingit lõdvestumist ma ei täheldanud kindlasti. Aga võibolla liiga uus tegevus, et ennast täitsa vabalt tunda. Eriti, kui ta püüab nii püüdlik olla. Ja ega see bitless nüüd ka maailmalõpp ei ole kokkuvõttes

[Astra]

Suuline on üleüldse inimese jaoks, pakub inimesele enesekindluse ja tunde , et "ma saan temast jagu, kui vaja" (loe: ma saan talle suust haiget teha, kui ta ei allu). Hobusel pole vahet; kui märguanne on selge ja hobune tahab alluda, siis ei ole mingit vahet, kas see märguanne tuleb suu või nina kaudu. Oluline on koostöö. Tead isegi, et kui loom ikka hirmunud ja tahab minna, siis ta ka läheb, olgu tal või kangid suus. Ise kasutan viimasel ajal yha harvem ja harvem, õpetan praegused noored küll suulisi kandma, aga üldiselt neid ei kasuta. Võistlustel Didale siiski panen, sest see on teine olukord, palju loomi, ühisstart, emotsioonid üleval...Enda ja teiste ohutus eelkõige

[razzia]

Mina kordetasin kuu aega nüüd oma mära. Alguses protestis ja jooksis minu üle. Esimene sadulas käimine lõppes minu jaoks "liivaampsuga". See oli minu jaoks märk, et ju siis on liiga vara selle jaoks. Tegin kordet, kordet, kordet. 2-3 korda nädalas. Lõpuks läks hobune koplisse + on tal nüüd uus mängukaaslane, kus saavad nad 24/7 mängida.
Kordetamine on nüüdseks juba väga edukaks saanud. Piitsaga vehkida me eriti ei saa (õlg ei luba), aga see õnneks ei sega kuidagi.
Eile tegin kordet ja proovisin sadulasse ka. Vau vau vau! Saime kenasti poniringi tehtud, samuti ka kordel käisime sammu ja isegi paar sammu traavi. Sadulas istusin 5minutit. Hobune oli üllatavalt tubli võrreldes sellega, mis oli kuu aega tagasi.
Korde õpetab distsipliini ja sain seda oma naha peal tunda. Või ehk oli see lihtsalt hobusega tegelemine. Ei tea.

Nüüd aga tekib küsimus, mis edasi.

Kuidas Teie, foorumlased, oma hobuseid 0st õpetate. Võtame ette, et esimene sadulsus on korda läinud. Kuidas edasised trennid võiksid kulgeda? Vanasti tehti intensiivset sammu rajal, metsades.. 1-2 kuud. Kas mets on nii noorele juba vastuvõtlik trenn?

Päikest!

[Sanna]

No meil sama seis. Hambad said veelkord üle käidud. Isegi miski bitseat tehtud. Ei midagi. Päitsed + ohjad toimib superhästi. Ja nõnda me siis jalutamegi mööda külateid ja põlde (metsaradu siinkandis vähe). See metsaratsutamine sammus on ilmselt kõige parem teha mõne vanema RAHULIKU hobuse saatel, kes kolle ei karda. Sügisel on mul selleks saatjaks 10a ER-mära, kes pm pommikindel tegelane. Hetkel tiine.
Razzia, ma pole küll mingi rännakuhobuse treener, aga mina plaanin pikalt sadulas vist sammu teha. Küll jõuab kõike omal ajal õppida. Mida kindlam ja lähedasem suhe loomaga, seda turvalisem sõit.

[surimuri]

alguses pole mingit vahet, 3-takistus , kooli või matkahobune..
ratsastus on ratsastus

[razzia]

Nõustun Õnnega. Aga hobune on mulle nii kallis, et ei tahaks midagi ära rikkuda. Ja mida ikka kolmeaastaselt nõuda

[Sanna]

:-D tean seda tunnet. Mina sain siin foorumis just vastu näppe, et hoogu maha saada. Kusjuures, ohjadega metsajalutuskäik on ka lahe tegevus. Ja kalor kaob mühinal lisaks värskele õhule ja kollidega tutvumisele :-P

[razzia]

Ma ei julgeks ohjadega üle tee minna. Pean kogenuma hobuse kaasa võtma.. näiteks kuumaverelise traaveli

[Sanna]

Üle tee minekuks võetakse suks käekõrvale. Enne õpetad platsil peatuse selgeks. Gilmoril on naljakas komme ohjade ees peatust küsides nägu minu poole keerata (tegin lolluse ja andsin esialgu nänni, kui peatas). Samas kui "edasi" ütlen pöörab ümber ja jätkab kruisi.

[surimuri]

See jah see viga tavaliselt on, suurest hobuar,astusest võidakse asi ära rikkuda. Alati soovitan asjatundja juurde viia väljaõppele. Sellest oleneb kogu hobuse edasine "elukäik"

[Tuuli]

Ma olen vist laisk või midagi, aga kolmest treenida või regulaarselt õpetada ma küll ei viidsiks
Teistega koos karjas tuleb hea ja tugev närvikava mis hilisema õpetamise lihtsamaks teeb (kui just jumalteab kui hiljaks ei jäta). Sam oli neljane, kui me veel selles staadiumis olime, et aegajalt kõhuli seljas rippusin või "poniringe" tegin.

[razzia]

no vot. siin lähevad lahku erinevad filosoofiad. Kes paneb sadulasse kolmeselt, kes neljaselt. Kui ta on juba seitsmene, siis on ehk ka hea. 4 aastased võistlevad juba noorhobuste tšemplionaadil. Siin tekib küsimus, kas 4-5 kuuga õpetada neid "turbo reziimis" või kolmeselt vaikselt alustada "step by step".

[Tuuli]

Jah, üks asi on filosoofia, tene as on ka see, mida hobuselt (tulevikus) oodatakse. Kestvushobust, kel tšempionaadile kiiret pole, pole ka vaja varem saduldada, samas sporthobuse puhul on juba teine teema

[Sanna]

Hmm, olen viimasel ajal täheldanud, et üha rohkem visatakse ette, et kuidas siis hobune noorhobuste tšempionaadil osaleb, kui ei oska 4sena seda-teist-ja-kolmandat. Ma kahtlen, kas see on üritus, millest KÕIK hobused peaksid üldse osa saama. Pigem need sportloomade järglased, kelle karjäär tavaliselt suht lühikeseks jääbki, kuna kuldses keskeas on hobune kui tühjaks pigistatud sidrun.
Imetlesin Haanjas Rootsi võistluspaari. Fantastilises konditsioonis 17 a araabia ruun silm särades ratsutajaga rada läbimas. Pleasure riding oli hooldetiimi (kelleks oli vanem härrasmees) kommentaar. Üritan ka hobustega tegemistes lähtuda sellest, et tegevus oleks hobusele huvitav ja meeldiv. Siis on lõpptulemus rahulolev loom, kes on koostööaldis iga ilma- ja rajaga.
Razzia, kas sinu noor mitte pigem hüppe-liini tegijaks pole treitud?

[Sponsored content]